artikkel ilmus ajalehes Sakala - Postimees 10.08.2025
reporter Priscilla Õmblus ja fotograaf Robin Valge
Laupäeval, kui päike paistis kõrgelt, kogunesid Eesti pastakakogujad Viljandi külje all Päri külas oma 25. kokkutulekule. Tänavune
võõrustaja oli Marek Aardevälja, kes ütles omaenda pastakakogumise kohta: "See on üks minu hobidest." Pärimise peale, mitu hobi tal siis on, lausus ta naerusuiselt: "Üks, kaks, kolm … palju."
Juubelikokkutuleku korraldaja enda kogus on praegu üle 5000 pastapliiatsi. Kunagi oli neid seal hulga rohkem, aga mingil ajal müüs ta 3000 maha. "Ma olen spetsialiseerunud looduslikest
Aardevälja aeda kogunenud 50 ringis, kõige kaugemad neist Saaremaalt. Muu hulgas märkis võõrustaja ära, et kohal on ka inimene, kelle kogus on president Toomas Hendrik Ilvese isiklik
pastakas. Olgu veel öeldud, et kokkutulekule ei võeta kaasa tervet oma kogu, vaid üksnes vahetuskaup – need pliiatsid, mida on topelt või millest on lihtsam loobuda. Kokkutulek algas
piduliku osaga, millel jagati meeneid ja lausuti tänusõnu neile, kes niisuguseid kohtumisi aegade jooksul korraldanud on. Seejärel läkski pastakavahetuseks. Teiste seas õnnestus jutule saada
inimestega, kelle kogu küündib mitmekümne tuhande pastakani. Ülo Vilderseni kogus on neid umbkaudu 30 000. Nentimise peale, et see on ikka tohutu hulk, teatas ta, et leidub ka neid,
kellel on 100 000 pastapliiatsit. Sarnaselt nii mõnegi teisega on ka Vildersenil kindel valdkond: tema kogub logoga pastakaid. Kuhu aga 30 000 pastapliiatsit mahuvad? "Mul on need karpides,
kõik mudelid eraldi," lausus Vildersen ning selgitas, et pastapliiatsid jagunevad eri mudeliteks. Pärimise peale, kuidas 30 000 pastapliiatsit kokku lugeda, kõlas ohe. "Kaks kuud sorteerisin neid,
siis sai siiber. Mitu kastitäit jäi sorteerimata. Riidekapp ja katusealune on pilgeni kaste täis – sorteerime, sülitame ja vannume," kõneles Vildersen seejärel naerdes. Pastakakogumist alustas
Vildersen Vene aja lõpus. Ühel autoreisil oli juhil armatuurlaual pastakaid täis topsik – selle vaatamisest hakkas asi pihta. Ja Eesti pastakakogujate kogukonna liige on ta olnud aegade algusest
saadik. Nagu ta nentis: kui kunagi vahetati kokkutulekutel pastakaid üks ühe vastu, siis nüüd tullakse kohale karpidega, pannakse need lauale ja sealt saab siis valida välja need, mida endale
tahaks. Uurimise peale, milline eksemplar on tema kogus kõige väärtuslikum, jäi Vildersen veidikeseks ajaks mõttesse. "Ehk need pastapliiatsid, mille kunagi teinud firmat enam ei ole? Või siis
mõned nimelised pastakad, mida on üks-kaks eksemplari," lausus ta siis ning toonitas: "Firma valmistaja maine mängib ka rolli." Vilderseni sõnul on üks võimalus eri logodega pastapliiatseid
hankida messid. "Näiteks ühelt Soome messilt sain 380 pastakat ühe õhtuga – see on rekord," meenutas ta. Ingemari Paap alustas pastakate kogumist samuti Vene ajal. "Vähid ei viska vanu
asju ära," lausus ta muigamisi oma tähtkuju põhjenduseks tuues. Paap meenutas, kuidas tal olid sahtlipõhjas vanad pastakad seisnud ja kuidas siis üks tuttav, kes oli juba pastakaid kogunud,
ühe, mida tal oli topelt, temale kinkis. "Siis läks lahti nagu kulutuli." Kui pastakakogumise algusajaks nimetas Paap aastat 1997, siis pastakakogujate kogukonnaga liitus ta 2013. aastal. Esimesel
kokkutulekul käis ta aastal 2014. "Majas on teine korrus pastakate jaoks," lausus Paap ning rääkis lõbusalt, et tema kogus on kunagi olnud üle 10 000 pastaka, aga et majja tuleb ikkagi ka
perekond ära mahutada, tuli kogu poole võrra kärpida. "Nüüd on neid jälle 8000 ringis kogunenud." Ka tema hoiab pastapliiatseid karpide sees – olgu need siis plastist või papist – ning
sortimise ajal on neid täis kõik voodid ja lauad. "Terve talve kestab see." Küsimusele, milline pastapliiats tema kogus kõige väärtuslikum on, vastas ta: "Esimene on surmani meeles." Üks
väärtuslikem on aga Buratino peaga puidust pastapliiats. See on pärit Itaaliast ning nagu ta selgitas, on seal need pliiatsid igas linnas oma kirjaga. Vello Kirss nagu paljud teisedki
kokkutulekule kogunenud jõudis selle hobi juurde ammu. "Mina kogusin Nõukogude ajal märke, aga kui tuli Eesti aeg, siis läks märkide materjal pronks vanarauda ja see kogumine kadus ära.
Mõtlesin, millega võiks siis tegeleda. Pastakaid ma hoidsin – ma ei kirjutanud ka nendega. Nii mõtlesingi, et miks mitte hakata neid koguma," kõneles ta ning meenutas, kuidas ta otsis teisi
pastakakogujaid üle Eesti, pani isegi kuulutuse lehte, aga ei midagi. "Siis leidsin ise lehest teate, et tulemas on pastakakogu näitus." Kirss ütles, et tema oma kogu väga suureks ajada ei taha ja
pastakaid on tal umbes 7000. "Sellega tulen toime." Tema hoiab oma kogu spetsiaalsetes puidust karpides. "Neid on 128 tükki," teatas ta ning lisas, et eks kodus või ikka vahel nöökida saada,
et kapid on pastapliiatsikarpe täis. Oma valiku kohta lausus Kirss: "Ma sain mingi hetk aru, et ei suuda pastakaid logode järgi koguda. Mina kogun selle järgi, et pastakas oleks ilusa disainiga,
mis rõõmu pakub." Nagu Kirss selgitas, on pastakatel ka nii-öelda nimed – tehase järgi, kust need tulnud on. "Näiteks Raja pastakas. Või samuti Itaalia firma Stilolinea. Olen vaadanud nende
katalooge ja seal on ka igal pastakal oma nimi." Pastakatootjaid on Kirsi sõnul väga palju, kalleimad näiteks Montblanc, Senator ja Ross, mida niisama naljalt kätte ei saa ja mida võib aeg-ajalt
leida ka oksjonitelt. Väärtuslikuks teeb pastapliiatsi muu hulgas karp. Oma kogu pärliks peab Kirss ühte Montblanci firma pastapliiatsit, mille sai sakslastelt. "See on üks mu esimesi ja erilisi. Ja
see on väga hinnaline."
materjalidest pastapliiatsite kogumisele – puit, papp, pilliroog, kork –, neid on mul üle 700," ütles ta ning lisas, et muid pastakaid kogub ta selle järgi, mis meeldivad.
Kogujaid oli kokkutulekul 52.
