Tavaliselt võtab ajakirjanik intervjuud tegema suundudes kaasa märkmiku ja pastapliiatsi. Ülo Vildersenile külla minnes tundub aga kirjutusvahendi kaasatarimine ilmselge liialdusena, sest temal endal on neid tublisti üle 13 000.
artikkel ilmus Sakalas 14. juuni 2017
artikli kirjutas Sakala ajakirjanik Ülar Priks
Tavaliselt võtab ajakirjanik intervjuud tegema suundudes kaasa märkmiku ja pastapliiatsi. Ülo Vildersenile külla minnes tundub aga kirjutusvahendi kaasatarimine ilmselge liialdusena, sest temal endal on neid tublisti üle 13 000.
Vildersen ootab mind, käed puusas, juba tänavaserval ning näitab ilmekalt, kuhu auto parkida. «Tead, ma olen eluaegne juhtivtöötaja,» lausub ta, kelmikas helk silmis, kui küsin, mis eriala mehega on tegu. «Autojuhtimine on ju samuti juhtimine.»
Vildersen kõkutab lõbustatult ning täpsustab, et juba mõnda aega ostab ta saia ja selle peale vorsti pensioni, mitte palga eest.
Alustuseks turnime pooleli olevast trepist maja teisele korrusele, kus üks toanurk on maast laeni pappkaste ja puidust raame täis. Raamidele on kinnitatud kummiribad ning nende vahele on laotud värvilised kirjapulgad.
«Sedasi hoiustasin ma pastakaid alguses, aga siis andsin alla ja nüüd panen need lihtsalt oma süsteemi järgi karpidesse, muidu ei mahuks ise elamisse ära,» räägib Vildersen.
Karpidele on koguja hõlpsama ülevaate saamiseks kleepinud erinevate pastakamudelite pildid.
Vildersen laob mõned eksemplarid lauale ning seletab, et kogub ainult logo ja kuulotsikuga pastakaid, mida kategoriseerib mudelite kaupa. Nii on karpidest välja ulatuvatele papiribadele kinnitatud esmapilgul mitukümmend identset kirjapulka, kuid lähemalt uudistades on neil kõigil peal erinevad logod.
«Üks vend pani endal kõik pastakad kodu seintele kahepoolse teibiga üles. Ilus oli vaadata küll, aga suvi tuli kätte, liim kuivas ära ja sadasid alla,» kõneleb Vildersen muiates.
Nagu arvata võis, sai tema pastakakogu alguse töistelt jahimaadelt. «Olin 1980. aastate lõpus varustaja. Üks Tallinna tüüp oli sama töö peal ja tal oli autos topkatäis pastakaid. Küsisin, mis ta teeb nendega. Tema ütles, et kogub. Et käib kah mööda firmasid ja saab sedasi siit-sealt mõne pastaka haaval muudkui juurde. Nii hakkasin siis ka mina pastakaid koguma.»
Esimest kogusse rännanud kirjapulka Ülo Vildersen ei mäleta. «Alguses korjasin kõike, mis ette juhtus. Tintekaid veel polnud, küll aga pliiatsid. Kraami tuli nii palju peale, et tuli hakata korrigeerima – ei jõua ju kõike korjata.»
Säärase hobiga tegelejaid pole Vilderseni teada Eestis sugugi vähe. Kuulen, et olla olemas suisa pastakakogujate klubi. Hetk hiljem poetab mees mokaotsast, et on juhuslikult ise selle asutaja.
«Eelmisel aastal oli meid kirjas 78. Käime ka igal aastal koos ja sinna tuleb meid 20 ringis. Suurem jagu tulijaid on Tallinnast. Viljandist on klubis muide vähemalt kaheksa inimest,» kõneleb koguja ning nendib, et tavaliselt kipub kokkutulekutel olema nii, et nohisetakse oma kastihunnikute juures, otsitakse ja vahetatakse.
Kuigi klubi hingekirjas on rohkem mehi, kipub kokkutulekutel nägema rohkem naishingi. Vanuselisi piire liikmeks olemisele seatud pole. «Kõige noorem oli meil alla kümne aasta vana. Sellest on juba neli-viis aastat möödas, aga ega ta vist tänaseks enam väga viitsi sellega tegelda,» räägib Vildersen.
Kõige suuremad saagid on Ülo Vildersenil tulnud messidelt. «Firmad on kenasti rivis ja siis saab neid pastakaid võtta või küsida,» seletab ta, kuid lisab kohe, et ega niisugune kogumine enam kuigi kerge ole. «Varem pani iga firma oma topka letinurgale ja muudkui võtsid. Nüüd enam seda pole, pead küsima.»
Põhjus olla lihtne: säärast nänni rabataks lihtsalt peoga.
«Kes mind juba teavad, annavad pikema jututa, aga on ka neid, kes vaatavad viltu. Umbes, et kas ma ei jaksa osta või. Ajad on muutunud.»
Pastakaid saab Vildersen ka sõpradelt ja tuttavatelt, kes tema iselaadi hobiga kursis on. «Praegugi ootab suur karbitäis Rootsist saadud pastakaid sorteerimist. Aga üldiselt tuleb ikka ise silmad lahti hoida.»
Pastakaid müüakse mehe sõnul palju ka internetis, kuid üldjoontes on ta otsustanud, et oma hobile raha ei kuluta. «Kui saan, siis saan. Viimasel ajal olen siiski paar rahalist ostu teinud. Näiteks ühe kogu ostsin ära. Ühesõnaga, väikeste eranditega. Meil on klubis aga ka ostjaid,» kõneleb Vildersen ning möönab, et tegelikult üksikul pastakal mingit väärtust pole. «Väärtus on tervel kogul, kui seda korraga müüd. Muidugi on ka üksikuid kalleid pastakaid: briljantidega, plaatinast... Igas valdkonnas on võimalik hulluks minna, kui raha pole kuhugi panna.»
Väga hinnas on Vilderseni kinnitusel pastakad, millega on mõnele tähtsale dokumendile alla kirjutatud. «Mina neid pole näinud, aga siin Eestiski kirjutati mingile eurolepingule alla, mille järel olevat pastakas kiirelt kuhugi haihtunud ning muuseumi ei saanudki seda panna.»
Oma pastakakoguga jändab Vildersen rohkem talvisel ajal, aga ta tunnistab, et selle haldamine hakkab vaikselt üle jõu käima.
«Mul oli siin poolteist kuud kogu põrandal laiali, igal õhtul läksin ja püherdasin tunnikese või kaks käpuli põrandal. Ei jõua lihtsalt, ära tüütab. Oleks mul neid kümmekond tükki oma kohale sättida, aga kui on ikka tuhandeid mudelite järgi kokku ajada, siis ei ole lihtne.»
Põhilised korpusetüübid on kogujal detailselt peas.
«Algul sorteeridki mudelite järgi hunnikutesse ja siis hakkad mõtlema, kuhu karpi nad lähevad. Seejärel sätid pildikesed väljapoole ja vaatad, mis sul kus karbis on, ja... No igavene nokitsemine on see. Ja kui karbi üles leiad, pead vaatama, et midagi topelt ei ole. Samas mis on kulunud, selle vahetad jälle korralikuma vastu välja. Vanemad rändavad vahetusfondi. Kokkutulekutel ongi kõigil oma vahetusfondid ees, mida siis vastastikku sorteeritakse. Minu vahetusfond on umbes 1000 pastaka suurune. Iga kord leiab ka endale ühtteist. Kõike ei mäleta ja sorteerides võib selguda ka, et juba on olemas. Ega seal ole aega mõelda, tuleb kohe võtta, muidu võtab keegi teine.»
Vahetamine käib koguja sõnul klassikaliselt üks ühele. Mõnikord aga annab keegi ka mingi kastipõhja, et see lihtsalt tühjaks tehtaks.
«Pastakate liikumine on kuu lõikes väga erinev. Viimasel ajal on see muidugi väga väike, aga maksimaalselt olen ühelt messilt korraga ära toonud 280 pastakat. Kusjuures vist peaaegu kõik olid erinevad. Mäletan, et mul oli kohe kaks kilekotitäit näpus,» räägib Ülo Vildersen.
Oma netilehele on ta üles tähendanud pisut enam kui 11 000 pastaka andmed.
«Enne kirjutasin arvutis üles kõik, et oleks hea vaadata, mis olemas, aga väljamaa kraami tuleb nii palju peale ja seal on ka venekeelset ja hieroglüüfidega kraami ja ei ma viitsi hakata neid tähti otsima. Seega olen loobunud ja panen kirja ainult eesti kirjadega pastakad.»
Kui Vilderseni kogu on piiratud kuulotsikute ja logodega, siis variante oma kitsast rida minna on veel mustmiljon.
«Mõni kogub kõike, mis on kuidagi tehnikaga seotud, mõni telefonsidega seotud pastakaid, mõni neid, millel on liikuvad pildid peal... Mõni korjab ka neid, mis on lastele mõeldud ning igasuguste vidinate ja pudinatega, selliseid kirevaid ja helendavaid. On neidki, kes koguvad erinevaid mudeleid või korpusetüüpe,» loetleb Vildersen.
Maailma suurimas pastakakogus oli Vilderseni teada möödunud aastal 124 000 pastakat ning see uhke kogu kuuluvat ühele sakslannale.
«Olen üritanud temaga ka ühendust saada, aga ta ei vasta. Vahepeal oli temast kodulehel pilt, kus ta suples vannis, mis pastakaid täis. Talle saadavad firmad juba ise kraami aina juurde, ei pea ise üldse vaeva nägema.»
Ah jaa: kui teil on pastakaid üle, visake need kõik Pirni tänav 8 maja postkasti. Seda palus Ülo Vildersen lõpetuseks lehelugejaile edasi öelda.
pilt allpool Fotograaf Üllar Priks / Sakala