artikkel ilmus Virumaa Teatajas 15. oktoobril 2022
artikli kirjutas Virumaa Teataja reporter Andres Tohver
70-aastane Ülo Vildersen on pidanud mitut ametit, kuid oma tõelise kireni jõudis ta eelmise sajandi lõpuaastatel. Selleks ei ole midagi muud kui pastapliiatsite kogumine. Pastakaid on mees kogunud kastide kaupa, isegi nii palju, et abikaasa otsustas pastakatele pühendunud mehe kodunt välja ajada.
Vajangu kõrvaltänaval avanes uks. “Tere-tere. Spiooniriistad maha jätta,” põrutas Ülo Vildersen esimese asjana huvilistele Virumaa Teatajast. See käis nii ajakirjaniku diktofoni kui ka fotograafi kaamera kohta. Edasi mees leebus. “Lähme siis üles,” lisas ta ja asus oma valdusi näitama.
Ja vaadata oli nii mõndagi, sest pastakate kogumisega alustas mees juba 1989. aastal. Esimeseks kirjapulgaks kollektsioonis kujunes Onnineni oma, sest siis jõudsid Eestisse logoga lääne pastakad. Sissepressitud kirjadega Nõukogude toodang mehele suurt huvi ei pakkunud.
Nõukogude pastakaid ongi tal vähe, kõigest paarsada. Samas ei ole kollektsioonipastakas kirjapulgana nii või teisti kõlblik, sest tint selles kuivab juba aastaga. “Ma ütlen kogu aeg, et sisu mind ei huvita. Andke oma poolkatkised ja tühjad pastakad kõik mulle,” rääkis Vildersen.
Tema kogutud pastakate koguarv – 20 000 – on aukartust äratav, aga paraku küll hinnanguline, sest täpne arvestus puudub. “Kolm aastat tagasi ma neid lugesin üksipulgi ja märgistasin ära, palju neid kastides on. Ma olen nüüd arvestanud, et
10 000 on juurde tulnud,” kõneles ta.
Kirjapulgad on nii elutoas, kapis kui ka katuse all kastides mudelite järgi. Sama mudeli pastakatel on kõigil erinevad kirjad. “Ükski ei kordu. Ja kui ongi sama kirjaga kaks pastakat, siis on logo asend natuke teine,” rõhutas Vildersen.
Mudelite järgi pastakate sortimine aitab kogus ühtlasi korda hoida, sest kataloogi Vildersen teinud ei ole ega kavatsegi teha. Eri mudeleid on kollektsioonis tuhande ringis
Kõige väärtuslikumaks peab Vildersen Crossi pastakat. Vajangu mehe hinnangul võib tema Cross maksta lausa 5000 eurot. “Ma sain selle enne aastat 2000 ühe firma käest. Siis nende jutt oli selline. Ega mina rohkem ei tea,” ütles ta.
Väike pilk Crossi veebikataloogi veenab siiski, et selle firma pakutav jääb vahemikku 10–298 eurot. On küll ka üks kirjutusvahend hinnaga 378 eurot, aga see on sulepea.
Pastakaid sõrmitsedes hakkavad silma Rakvere lihakombinaadi, hotelli EVE, ehitusmaterjalide tootja Maxit, seadmete tootja Alfa Laval, pumbatootja Grundfos logo jne jne. Kuluks päevi ja nädalaid, et kõigiga tutvuda. “Mina korjan ainult logodega pastakaid, mitte igasugust pudi-padi,” rõhutas Vildersen. Kõik pastakad ei ole plastmassist ümbrisega. Mõnel on puidust ümbris ja puidust karbike, mis võib olla valmistatud näiteks karjala kasest.
“Ma olin omal ajal Viljandi santehnikafirmas Sovek varustaja. Siis ma käisin mööda ettevõtteid ja ütlesin, et sul on pastakas laua peal, anna mulle ka. Ja kui ei andnud, siis tuli ikka küüned taha ajada,” rääkis Vildersen nalja visates.
Lisaks Sovekile töötas mees aastaid bussijuhina Tallinna bussipargis ja Soomes. Liikuv amet võimaldas pastakaid koguda siit ja sealt, kuid hobiga kaasnes eraeluline tagasilöök.
“Sellepärast abikaasa mind välja sõigi. Sellepärast ma siin Vajangul olengi. Ta ütles mulle, et võta oma pastakad ja kao,” tunnistas varem Viljandis elanud Vildersen.
Parima tulemuse annavad messide külastused. Ühelt Soome ehitusmessilt õnnestus tal saada isegi 280 pastakat. Tänavu Tartus maamessil käies kujunes saagiks 130 kirjapulka. Kuid mees on õnnelik ka siis, kui üritus rikastab teda 50 esemega.
Pastaka võib küsida ka kirja teel, kuid sortimismasinad kipuvad neid lõhkuma. Abiks on kirjapulga pakkimine mullikilesse, aga säärasel juhul tuleb arvestada saatekuluga, mis võib küündida viie euroni.
Sellepärast abikaasa mind välja sõigi. Sellepärast ma siin Vajangul olengi. Ta ütles mulle, et võta oma pastakad ja kao.
Ülo Vildersen, pastakakoguja
Vahel on mehele halvasti öeldud. Paikuse politseikooli direktor lubas ta pokri panna, kui Vildersen pastakat küsis. “Üks Võru hulgikaubandusfirma lubas mu arvuti igasuguseid lutikaid täis saata,” meenutas kollektsionäär.
Probleemiks on seegi, et messidel ei pane firmad oma pastakaid enam topsidega nii palju välja kui varasematel aastatel. Vajangu mees peab põhjuseks koolilapsi, kes kõike, mis laual lebab, kotti topivad. Hiljem loobivad lapsed messimaterjale lihtsalt tee peale laiali.
Vildersen ei ole oma hobiga sugugi valge vares. Pastakakogujaid on Eestis 83. Võiks arvata, et enamik neist elab Tallinnas, kuid tegelikult leiab hobi harrastajaid üle riigi. Kord aastas toimub kogujate kokkutulek. Tänavu suvel saadi kokku Viljandi maakonnas Pärsti külas, kuid kahel korral on tuldud kokku ka Vajangul.
Ja üllatus-üllatus, pastakakogujatel on isegi oma lipp, mida Vildersen hoiab ärklikorrusel nagu silmatera. “Rõuge kirikus on see pühitsetud,” ütles mees.
Ühtegi konkreetset arvu pastakate kogumisel Vildersen omale eesmärgiks seadnud ei ole. Küll teab ta, et Soomes ja Saksamaal on kollektsionääre, kelle kogud ulatuvad sadade tuhandeteni.
Eestis on kuus enam kui 10 000 pastakaga kogu. Lisaks Ülo Vildersenile on sellise verstapostini jõudnud Anneli Miase Raplas, Udo Born Pärnus, Iivi Mets Rakveres, Ljudmilla Rosenberg Jõgeval ning Evi ja Andi Pikker Tapal. Tõsi, Reio Köös Surjust väidab, et tal on pastakaid lausa 82 000, kuid Vilderseni sõnul see arv tõele ei vasta.
Kui kallis on pastakahobi? “Ma ei osta. Kes annab, see annab. Kes ei anna, see ei anna,” ütles Vildersen. Siis tunnistas ta, et mõne pastapliiatsi nimel on tulnud siiski raha välja käia. Kokku on mehel kollektsiooniga seoses kulusid olnud paar tuhat eurot.
Mida selline hobi ikkagi annab? “Saan jälle kusagilt midagi juurde. Inimesel on sihuke loomus, et ta peab midagi saama,” vastas Vildersen.
pilt allpool Fotograaf
