Maire Pettai võtab meid vastu Türil oma kolmetoalises korteris, kus kohvi asemel on lauale seatud eriilmelised pastakad. «On ju lahedad, püüavad kohe pilku, eks? Mis ma räägin, just need erilised ongi kõige lahedamad, kuigi tõelistele kogujatele on hinnalisemad logodega pastakad,» ütleb ta laua kõrval pappkastidele viidates.

Karbist paistavad värvide järgi punti kinnitatud pastakad. Neid on seal oranþe, kollaseid, musti, punase-valgekirjusid. Hõbedased ja sinised on seatud eraldi korvi, mis on triiki täis.

Pettai teab, et tal on 703 pastakat. Teab nii täpselt selle pärast, sest alles sel nädal sortis ja sättis puntidesse, sest suvel on tulemas pastakakogujate kümnes aastapäev. «Jälle tundsin, kui rahustav on ikka tegeleda oma koguga. Kui tööl käies rahustas tööpinget kasvõi ainult nende vaatamine, siis nüüd hoiab nende sättimine eemal töötuks jäämise liigseid mõtteid,» ütleb ta.

Iga pastakaga on Pettail seotud mingi lugu. Ta mäletab enam-vähem kõigi kohta, kust või kellelt selle on saanud, ja võib nii pastakate seltsis veeta tunde.

Pettai on kuulnud, et kogujaid peetakse nohikuteks, kuid see teda ei häiri. Vastupidi, ta on selle üle hoopis uhke, sest kogumine hoiab mälu töös ja nii püsib ta ju kaua tegus. «Väikse lapsena alustasin kogumist, ei visanud ühtegi uut kommipaberit minema. Neid Kalevi omasid on mul siiani alles kohe hulgi, kuid nüüd kogun vaid pastakaid ja taskukalendreid. Taskukalendritest on kõige vanem 1973. aastast,» teatab ta uhkusenoodiga hääles.

Küsimusele, mis tõukas teda pastakaid koguma, vastab Maire Pettai vaevu naeru tagasi hoides, et on pidanud sellele küsimusele sadu kordi vastama, kui mõnelt firmaesindajalt pastakat küsib. «No lihtsalt meeldib ega oskagi midagi rohkemat öelda.

Nohik olen noh, selle pärast. Ma tean, et ma ei paista just nohiku moodi välja,» lausub ta.

Pettai otsib midagi kastist, võtab välja ühe täitsa tavalise musta pastaka ja ütleb, et kõik sai alguse just sellest Türi vallavalitsuse logoga pastakast, mis oli tema laual, kui ta 2002. aastal Türi vallavalitsusse tööle hakkas.

«Kuidagi meeldis see pastakas ning töö vallasekretäri ja personalispetsialistina mitmes omavalitsuses viis kokku firmadega ja pastakad jäid kuidagi silma. Nii hakkasingi neid koguma ja siis hakati neid juba mulle ka andma, siis hakkasid sõbrad-tuttavad neid reisidelt tooma ja kuidagi nii on läinud,» selgitab ta.

Poest Pettai pastakaid ei osta, sest kogujale teeb asja huvitavaks just logo, koha või mõne muu üksikasjaga seotud lugu. «Näe, see pastakas on eriliselt pikk, see huulepulga moodi ja esmalt pastakaks ei peagi. Selle heegeldatud pastaka teeb eriliseks käsitöö, see toodi mulle otse Las Vegase mängupõrgust,» näitab ta.

Kaua ta pastakaid koguda kavatseb ja mida koguga peale hakkab, seda Pettai täpselt ei teagi. Teab vaid seda, et Eestis on end üles andnud 85 pastakakoguja ringis ja nende seas on tema oma koguga üsna tagasihoidlik. «Suurimal kogujal on kirjapulki 13 500 ja teisel kohal 13 200 ja nii edasi,» lisab ta.

Seni, kuni kogu kodus eraldi kappi ei vaja, Pettai neid ka kogub. «Hetkel, kus mul on paus igapäevasest töölkäimisest, mõlgutan mõtet hakata pastakaid vabale koduseinale kuidagi mosaiiki laduma. Tahan, et mu pastakad püüaksid pilku rohkem kui lihtsalt siin kastides, karpides seistes,» arutleb ta.

Erilisima, kuldse pastaka toob Pettai esile prillitoosist. «See kullatud kirjapulk Rootsi kuningalossist on mul hoitud ja erilisteks puhkudeks. Õnne toov pastapliiats, millega annan erilisi allkirju. Ka töövestlustel käies on ta mul alati käekotis nagu praegugi,» ütleb ta.

Suvisel ajal hoiab Maire Pettai käekotis käepärast avajaga pastakat, sest kunagi ei tea, millal on vaja pudelit avada. «Ikka limonaadipudelit, täpsustan, et kõigile oleks üheselt arusaadav,» lisab ta.

Reisidel on Pettai kaaslaseks ajaviitemänguga pastakas. «Proovi ja veendu ise, kui haarav tegevus see on,» soovitab ta fotograafile.

Fotograaf hakkabki kuulikest pastaka labürindi ühest otsast teise ajama ja teda haarabki hasart. «Tõesti huvitav tegevus, poleks uskunudki,» ütleb ta.

Maire Pettai teab, et noorukeid sellise pudukauba kogumine ei huvita ja nii on enamikus pastakakogujatest samas tublis keskeas nagu ta isegi. «Enamik suvepäevadele kogunetajatest on 40-50aastased mehed/naised ja väga erinevatelt erialadelt, kus pastakaid ka tööl rohkem liigub. Sellised arukad nohikud noh, kellega ikka on ka, millest rääkida,» ütleb ta muiates. Rohkem Raplamaalt ja saartelt. «Tean, et Paides ka üks naisterahvas kogub pastakaid, kuid näost näkku me pole kohtunud.»

Enamiku kirjapulki saavad kogujad lihtsalt küsimise peale, sest firmade esindajad annavad neid kogujatele heal meelel, kuid erilisimate eest on nad nõus välja käima ka raha.

Nii saabus Maire Pettaile just üks pastakas lausa tellimuspakina. «Sellel pastakal-tööriistal on kohe kasutusjuhend kaasas,» lisab ta.

Juhendi järgi paistab, et kirjapulka on võimalik kasutada kohe seitsmel moel. «Ega ma ole kõike veel isegi jõudnud uurida, kuid näe, saab mõõta sentimeetrites ja tollides ning keerata nii ristpeaga kui ka tavalisi väiksemaid kruvisid. Väärt ese ju ühe iseseisva naise käekotti, kas pole,» lausub ta jälle naerusui.

Eesti 100 pastakat Pettail veel pole, kuid sellega polevatki ka kiiret. Sünnipäevaaasta ju alles algamas ja huvitavamad pastakad kindlasti alles tegemisel.

Türilanna peletab stressi pastakaid kogudes